"Täna mõtlen vajadusest tõlkida ja tõlgendada diakooniat, mis jääb raskesti mõistetavaks võõrsõnaks enamikule eestlastest, muutub aga arusaadavaks tegude keeles. Diakoonia on tegu.
Räägitakse loomulikust diakooniast, otsekui oleks olemas ka mitteloomulik või üleloomulik diakoonia. Muidugi on usupraktika selles, kui ristiinimesed toetavad üksteist, aitavad, on üksteise kõrval. See ei ole töövorm, see on elu. Kui kristlasteks saanud juudid enam loomuliku eluga toime ei tulnud, algas professionaliseerumine, mille tulemusena sündis diakooniatöö kui üha enam organiseeruv töövorm.

Organiseerumise areng on olnud struktureerimises ja ka institutsionaliseerimises. Hospidalid, hooldekodud, vanglad on selle tunnused. Diakoonia peab oma algse elulise olemuse säilitama kristlikes ja ilmalikes asutustes ning väljapoole neid jäävas kogukonnas ja koguduses – eri vormides ja eri metoodikatega, aga ikka uuesti usust ja teadmisest, hoolivusest ja armastusest sündides.

Diakoonia on ka kogukonna ühiselu toetamine ja ühiste algatuste esilekutsumine, koos elamine. Eesmärk on üheskoos teha elu paremaks just selles piirkonnas, kus on meie kogukond või kirik. Me teeme seda rõõmsalt koos, pakkudes lahendusi, vastates vajadustele ja lõpuks ka tähistades seda, et see on meil õnnestunud – ja õnnestub kindlasti, kui me seda kirglikult ja pühendunult tahame."