Menu
Ristivanematele
Sissejuhatus
Ristivanemate väärtustamine
Ristivanemad kuuluvad kristliku perekonna juurde, on tugiisikud. On ristivanemaid, kes tajuvad ja täidavad oma rolli ristilaste vaimulikus elus, ent ka neid, kes ei tea täpselt, mis on ristivanemaks olemise sisu, aga tahaksid seda teada.
Algatusgrupp
Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames 26.09. 2017 ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm tegutses kuni 2018 aasta lõpuni. Välja töötatud koolitusmaterjalide toimetamine ja kujundamine lõppes 1. juulil 2020.
Algatusgrupi tööleasumist soovitas peapiiskop Urmas Viilma ja esimesest koosolekust võtsid osa: Taivo Niitvägi, Ingmar Kurg (projekti juht), Margit Arndt-Kalju, Kätlin Liimets (projekti koordinaator), Leena Tölp, Kadri Keskküla, Riin Pärnamets, Fea Üprus ja Avo Üprus, justiitsminister Urmas Reinsalu. Töörühma patrooniks paluti Egle Viilma.
Projekti raames toimus ristivanemate fookusgrupi uuring ja EELK vaimulike küsitlus, millega selgitati välja ristivanemate toetamiseks vajalikud tegevused. Loodi ka sotsiaalmeedia grupp: https://www.facebook.com/ristivanemad/.
Kogemuslood ja koolitus
Oluliseks peeti teiste ristivanemate kogemusest osasaamist ja seetõttu koguti 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid. Laekus 14 eriilmelist ja inspireerivat lugu.
7. augustil 2018 algas Kose pastoraadis ristivanematele suunatud koolituse väljatöötamine. Koolituse vajadus tõstatus nii fookusgrupi uuringus kui ka luteriliku kiriku vaimulike seas läbiviidud küsitluses. Soome Luterliku Kiriku nõusolekul võeti koolituse väljatöötamise aluseks Soome luterlikust kirikust pärinev ehituskivide koolitus. Tartu ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika õppejõu dr Olga Schihalejevi ettepanekul sai orientiiriks vanavanemluse ehituskivid, sest ristivanemad on vanavanematele lähedases positsioonis.
Ristivanemate koolituse „Ristivanemluse ehituskivid“ väljatöötamise töörühma kuulusid: Ingmar Kurg, Egle Viilma, Triin Salmu, Kerstin Kask, Triin Käpp, Olga Schihalejev, Tia Vene, Pia Ruotsala, Leena Helena Tölpt, Kätlin Liimets.
Valmis kaheksa slaidiprogrammi. Slaidid koostasid: Kätlin Liimets (“Pühendumine”, “Osadus”, “Usaldus ja andestus”), Pia Ruotsala (“Tunded”, “Konfliktid”), Triin Salmu (“Teod”), Olga Schihalejev (“Sõnad”), Triin Käpp (“Armastus” ), Kerstin Kask (“Usaldus ja andestus”). Slaidide sisutoimetaja oli Lii Lilleoja, keeletoimetaja Sirli Lember, üldtoimetaja Kätlin Liimets ja kujundaja Mihkel Mölder.
8-osalisele koolitusele toetudes koostas Kätlin Liimets kokkuvõtva slaidiprogrammi, mis on kasutatav leeritunnina või lühikese kokkuvõtva ristivanemate koolitusena.
Konverents „Rsitivanema väärtus“
Lisaks eelnenud tegevustele kogunes 3. oktoobril 2018 Harkujärve kogukonnakirikus ristivanemate konverents „Ristivanema väärtus“. Suurt huvi tekitas küsimus, kas ristilapse vanemate surma, hooldusõiguse äravõtmise või piiramise puhul võiks olla ristivanemal võimalus lapse kasvatamine enda peale võtta. Ettekandega esinenud justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõuniku Andra Olmi sõnul saab kehtiva perekonnaseaduse paragrahvi 174 lõige kolm järgi juba praegu ka ristivanem eestkostet taotleda. Ristivanemad sobivad eestkostja rolli, kuna vanemad on nad valinud ja ka usulise aspekti arvestamine sisaldub seaduses.
Konverentsil sõnastati ka ristivanemate läkitus. (Ilmus 24.10. 2018 Eesti Kirikus). Läkituse esimene osa keskendub ristivanemluse institutsiooni lahtimõtestamisele ja teises tehakse ettepanekuid, kuidas ristivanemaid toetada ja väärtustada. Läkitusega pöörduti kõigi kirikute, ristivanemate ja ristilaste poole ning paluti Jumala õnnistust konverentsil sõnastatud kavatsuste elluviimiseks.
Kätlin Liimets, projekti koordinaator
25. juuli 2020
Ajakirjanduses leidis ristivanemluse teema kajastamist:
Fookuses ristivanemad
Ristivanemluse teemaliste lugude kogumise tulemus
Minu ristiema Maka
Kogunes ristivanemate konverents
Ristivanemate konverentsi läkitus
Ristivanematele oma koolitus
Formaalsetest vaderitest tõelisteks ristivanemateks
Emadepäeva eel koos päikeseliste ristiemadega
Ristivanemluse lood
Rahvusvaheline Läänemere regiooni Interreg projekti SEMPRE (Social Empowerment in Rural Areas) raames ellu kutsutud kirikutevaheline ristivanemate väärtustamise töörühm kogus 23. märtsist 15. juunini 2018 ristivanemluse teemalisi lugusid.
Foto1: Diakon Keskpaik laulatamas oma ristitütre abielu. Erakogu
Au või vastutus?
Sündisin 1942. aastal Narvas. Olen 10-lapselise pere viies laps. Narvas sündis veel minust aasta noorem õde. Meid kõiki ristiti mõnekuusena. 1944. aastal jõudsid lahingud taas Eestimaa pinnale. Sakslased ajasid kõik tsiviilelanikud linnast välja. Meie pere ehk ema ja isa kuue alaealise lapsega, kellest vanim üheksane ja noorim aastane, hakkas liikuma Virtsu poole. Lootus oli pääseda Rootsi. Oli keeruline aeg. Liikumine toimus tänu vastutulelikele talumeestele hobustega. Enne randa jõudmist jõudis sõjalaine meile järele. Pärast mitmeid seiklusi jõudis pere Pärnusse. Pärnus on sündinud minu kolm õde ja üks vend. Ajad olid muutunud ja neid ei ristitud, kuna vanemate hirm küüditamise ees oli suur. Ka vanemate laste leeriskäimisest ei saanud juttugi olla.
Kui 25. detsembril 1964. aastal abiellusin, siis abikaasa vanemate soov oli, et meid ka laulatatakse. Nii pidin saama leeriõpetust. Kuna töötasin koolis õpetajana, siis toimus see salaja. 9. jaanuaril 1965. aastal mind Tallinna Piiskoplikus toomkirikus konfirmeeriti ja pärast seda meid Liiga ka laulatati. Lii oli varem Kose koguduses leeris käinud.
1965. aasta lõpus sündis meil poeg. Ristisime ta järgmisel suvel koos abikaasa õetütrega, kellele paluti meid abikaasaga ka ristivanemateks. Meie esimene ristilaps on nüüd 53aastane, viie tütre ema ja kümne lapselapse vanaema ning elab oma suure pere elu.
Ajad muutusid, Eesti taasiseseisvus. Ühel Keskpaikade suguvõsa kokkutulekul ristiti Karuse kirikus kõik seni veel ristimata täiskasvanud ja lapsed. Nii sai meist abikaasaga noorema venna viiele lapsele (poeg ja neli tütart) taas ristivanemad.
Kolm aastat tagasi käis, kui olin juba Kosel ametis diakonina, üks venna tütardest koos abikaasaga Kose kirikus leerikoolis. Ristitütre abikaasa oli ristimata, nõnda et ristisin ta ja leeritasin nad Kosel. Nende tungiv soov oli, et vaimulikust ristiisa nad laulataks. Peapiiskopi loal saingi seda Karuse kirikus teha. Karuse kirikus just sellepärast, et seal oli vennatütar ristitud.
Vend on Tori koguduse liige. Tema lapsed on kõik käinud pühapäevakoolis. Nüüd on nad täiskasvanud, kõik kõrgharidusega. Olen olnud nendega pidevalt kontaktis.
Minu seitsmes ristilaps Andreas elab Kosel ja temaga on mul eriline side. Ta isa oli meie poja klassivend ja olin tema usuletuleku tunnistajaks. Nüüd on ta aktiivne koguduse liige. Poeg ristiti 2002. aastal. Tänavu lõpetab põhikooli. Olen tema juures käinud jõulupühade aegu ja igal sünnipäeval. Andreas võtab koos isaga osa kiriku talgutöödest, käib muudel üritustel. On koos segakooriga teeninud kaasa jumalateenistustel.
Olla ristivanem, kas see on au või vastutus? Leian, et see on suur au ja veel suurem vastutus. Olen alati püüdnud kursis olla ristilaste tegevusega. Ka siis, kui nad elavad kaugel. Pesamuna Andreas on sirgunud noormeheks minu silme all. 31. mail saab ta 16aastaseks. Kindlasti lähen ka tema kooli lõpetamisele.
Rein Keskpaik, EELK Kose koguduse diakon, 76aastane. Töötanud 40 aastat Kosejõe koolis õpetajana, Kose valla aasta isa 2017.
Kevad 2018.
Kõikidele ristilastele mõeldes -
– et me kodukirikute kellad taas heliseksid hellalt!
„ … et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud. Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimese armastuse tegusid!“
(Ilm 2,4b.5ab)
Kirgas talvehommik puistas oma rahulikke helbeid Tarvastu kirikuesisele platsile, mida ääristasid vanad, hobustest parkunud lasipuud. Need olid kulunud rõõmsatest töödest ja andsid märku oma sajanditaguste hiilgeaegade vaiksest lõppemisest. Üha harvemaks jäid hobuvankrite kirikukülastused tavalistel pühapäevadel. Üksnes jõulude ajal oli veel kuulda aisakellade uhkeid helisid, mis krudisevatel külateedel saatsid saanide ettevaatlikke sõite oma esivanemate kaunisse kirikusse. Selle aja „reliikviateks“ olid ja on tänaseni ühekäelise tisleri haavapuust voolitud inglid, mis asetsevad puidust altari kohal ja tornikella sügav-mahlane heli, mis kostis mu lapsepõlvekoju iga ilmaga ja pea igal päeval.
Kasvasin kellahelinaga
Kasvasingi koos selle helinaga, mille kõla valjenes aastatega mu südame salajasematesse soppidesse. Kiriku torn paistis kindla kaarega mu lapsepõlvekoju – Mustla väikelinna (1938-1979) Posti tänava majja number 61. See imelik torniga ehitus on saatnud mind kogu elu, kuidagi nagu teise koduna. Kui hiljem õppereisidel külastasin Soome, Norra, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa või Inglismaa kirikuid, siis tundus, et astusin ka neisse nagu koju, mida täitsid „inimesekssaamise loo“ lihtne ja hingetõstev atmosfäär.
Enesega kohtumine või tuttavaks saamine huvitas mind toona eriti. Kallid Mustla keskkooli kaaslased teavad paremini pajatada nendest minu kasvuraskustest, tempudest ja painajatestki. Paljud neist imestavad tänaseni, kuidas selline „kaak“ üldse kiriku rüppe vastu võeti. „Punaste jäljeküttidena“ (koos minuga Aire Kukumägi, Eike Allik, Kalle Kadakas ja Tiit Tilk) uurisime 1975. aastal meie kodukandist pärinevat kontradmiral August Rulli (1898-1968, oli Tarvastu vallas sündinud Nõukogude Liidu meresõjaväelane, kontradmiral) elukäiku. Ta ristiti Tarvastu kirikus ja juhtis II maailmasõjas Mustamere punalaevastikku. Ei võinud keegi aimata, et kõik Mulgimaalt pärinevad admiralid (J. Ludri, J. Green ja K. Kübar) langesid Stalini ränkade repressioonide alla.
Tarvastu kellamees
Võib-olla jäljeküti uudishimu tõigi mind peale keskkooli vaevalist lõpetamist, auväärse kodukiriku kellamehe ametisse. Kirik oli siis parim paik enda leidmiseks ja rahunemiseks. Õpetaja Harri Haamer õpetas mulle kohalikku kellamängude traditsiooni. Kõige tõsisem ja kaunim oli äsjalahkunud inimestele hingekella löömine: selle löökide intervalliks pidi olema kümme sekundit. Matuse- elik leinakella löökide intervall oli viis sekundit, pühapäeva sissejuhatava ehk laupäeva õhtukella (kell 18.00) kellalöökide intervalliks üks sekund ja jumalateenistuste algus- ja lõpukellade intervalliks pisut vähem kui sekund. Laulatuste- ja muude pühade kellad pidid kostma rõõmsate ning uljatena.
Kiriku lääneosas asuvas tornis – kohe sissekäigu kohal – ulatusin kinni võtma köiest, mille teine ots oli seotud kella korpust hoidva kangi külge. Nöörist sikutades hakkas kiikuma terve kell. See hoidis ära tila lööki ühele ja samale kohale, et korpus ei mõraneks. Pikemale pingile asetasin gooti kirjas „Uue lauluraamatu“ (välja antud 1907) ja kui inimesi läheduses ei viibinud, siis sain harjutada möödunud pühapäeval kõlanud koraalide laulmist. Nendel paljudel kordadel, mitme aasta (1979-1983) jooksul kostis hirmkõva kellamehe veelgi kõvem laul küll naabruses kudrutavate tuvide ja varesteni. Kiriku ühes korstnana kasutatavas apostlitornis elas aga väga targa näoga ruske kakk, kes samuti oli vägagi häiritud nii kummalistest torni-aariatest kui ka kellamängust.
Kord ühe lihtsa memme matuse eel otsis mind käärkambrist üles maestro Veljo Tormis. Ta palus väga sõbralikult, et seekord lööksin kogu leinateenistuse aja matusekella iga kaheksa sekundi järel. Veljo orelil mängitud eesti rahvaviisid olid itkud emale. Kuusalu organisti pojana hoidis ta rangelt oreli helisid vaos, viisaka ja mõõduka valjusega. Hea ja aupakliku tahtmise korral kohtuvad orel, kirikukell, lauluraamat ja regilaul kirikus väga omaselt mõjuva ja loomuliku harmoonilise tervikuna. Seekord lõppes matus kirikus Maimu ja Harri Haameri dueti laulmisega. Nad esitasid Marje ja Peeter Singi „Saada mind üle silla klaasmere rannale“. Tajusin kiriku muutumist päriselt tõeliseks sillaks kahe maailma vahel.
Ristiisaks saamine
Naasen nüüd selle loo algusesse ehk 1980. aasta pühapäeva talvehommikusse, kus taevast puistati lund nagu veskist. Lükkasin labidaga lund, et kirikulised pääseksid Viljandi-Võru maanteelt teenistusele. Ootamatult kihutas soliidne kirikuõpetaja oma säriseva jalgrattaga kiriku juurde ja teatas hõisates, õnnelikult hingeldades nagu tõeline poiss: „Peeter! Poola rahvas tõusis üles! Kaugel pole enam aeg, kus meiegi saame lüüa selja sirgeks.“
Muidugi ei teadnud me, et Eesti vabanemine võtab aega pisut üle kümne aasta ja Harri ei näegi trikoloori taasheiskamist Pika Hermanni torni. Küll aga oli ta surmkindel, et vale vajub, tõde tõuseb ja kirikus uuesti sündiv rahvas võib leida taas oma juured ning hinge elu Issanda rüpes. Samuti ei teadnud me, et enne seda vangistatakse preestreid, pastoreid (H. Mõtsnik, K. Raave, P. Kaldur, V. Salum, A. Kiir), mõrvatakse (H. Meri) ja „tõrvatakse“ erinevate süüdistuste ja šantaažidega palju tublisid kirikuõpetajaid.
Selle päeva üllatused ei olnud veel lõppenud. Alanud jumalateenistuse eel küsib Taat (Harri Haameri hüüdnimi), et kas oleksin nõus hakkama ristiisaks. Olin kohe ilma mõtlemata nõus, teadmata mis kohustused (lähisugulaste ringi kuulumine; ristilapse elus osalemine; hooliv toetamine jne) see endaga kaasa toob. Andrus oli kena rõõmsameelne ja väga usaldava olekuga 6aastane poiss. Seisin ristimise ajal ta kõrval, et tal oleks julgem ja turvalisem. Vanaema oli vist oma lapselapse kuidagi salaja toonud kirikusse ja sama ootamatult nad ka lahkusid.
Palvetöö
Nüüd jäi minu ülesandeks palveveskite või palvekätetöö, et inglid saadaksid seda poissi tema maisel rännakul. Mida aeg edasi, seda enam tuli mu kõrvale uusi ristilapsi. Mõne aasta pärast sain omamoodi „vaderiks“ lapsepõlvesõber Kallele, kes oli samast „kärbsest“ puudutet, mis minagi. Taat oskas meid „ära rääkida“ ja mõjus ka see „miski“, mis lisas erilise õhustiku kiriku ja kristlaste ümber.
Sageli kohtasime Kallega kirikutes sama patuseid inimesi nagu me ise. Tajusime vahel teravamalt, siis tuhmimalt, et meid kannavad tõesti kellegi palvekäed, inglite või haldjate ülitagasihoidlikul elik märkamatul moel. Küsimus ongi selles, kas leiame üles meisse ristimises peidet (külvat) sõnumi ülestõusmise väest? Jäime meiegi ootama, et keegi „hea onu“ või väline abikäsi sekkub ja aitab meid igas asendis või olukorras.
Abikätt taevast aga ei tulnudki, kuna olime ise laisad end muutma ja tegema seeläbi häid tegusid. Ei jäänudki muud üle kui riskida ja paluda Andrusele ja paljudele teistele ristilastele Püha Vaimu appi saatjaks ja hoidjaks. Muidugi sellest üksi ei piisa, kuid see olevatki Taadi sõnul vähim, mida saame teha. Usaldasin seda tõotust aastaid.
Taaskohtumine
Ühel suvepäeval tuli Kolga-Jaani pastoraati kena pikk mees. Möödunud oli 37 aastat ja ta pidas oluliseks mind üles otsida. Tervitasime ja suure rõõmuga avaldas Andrus oma „saladuse“. Ta on elus, tal on perekond, kes elab veel Saksamaal ja ta ostis talumaja Parika rappa Tänassilma jõe äärde plaanides seal kanuumatkade turismitalu arendada. Palvetasime koos vaiksel ja viisakal moel, et tänada Isa, kelle käest tuleb meie päevade mõõt ja juhtimine. Andrus teadis, et ka kui tema ristiisa polnud füüsiliselt lähedal, siis vaiksetes palveohkamistes on temaga terve pilv Jumala tunnistajaid (Hb 12,1): olgu need siis suurlinna tuledes veiklevad tuvid, kakud kusagil puuõõnsuses või „juhuslik“ teekaaslane Parikal.
Ristiusu sügavat sisu on esmapilgul kerge taibata, raskem praktiseerida. Peame ületama eneseloodud võrke ja püüniseid ja piibel ei anna tõe definitsiooniks niisama juhuslikult vabastava väe (Jh 8,32). Kindlasti antakse ka teadmine, et me pole kunagi, ka kõige üksildasemas paigas täiesti üksi või koguni unustet. Meiega on alati kellegi mõtted, märgilised seosed või mälupildid – ikka hääd ja õiged, mõnikord saadet (risti)vanematelt või muidu näiliselt juhuslikelt kohtumistelt.
Juhuslikkuse mõõde puudub piiblis! Saagu ristitud inimesest tulevikus kas admiral, põllu- või kellamees! Juhtugu meiega, mis iganes! Tähtis on, et me pole kunagi üksi, ega ülearused, juhuslikud mängukannid kellegi kätes, teiste „paremate“ ja „tähtsamate“ vahendid või objektid. Meie endi kätes ja südames on tuhanded võimalused luua, ehitada, toetada ja kaaslase jaoks alati olemas olla. Õnneks saamegi ristiinimestena ennast võrrelda üksnes Temaga, kelle külge meid on poogit elik ristit. Kui usume, et oleme osake Jumala armastuse plaanis, siis saavutamegi need esimesed teod, millest kõneleb nägija Johannese Ilmutuse raamatus. Ja kodukiriku kell on taas nii sügavalt kõlav, et inspireerib sulnilt meie inimlikele mõtetele, jumalikke seoseid ja üllatavalt viljakaid võrseid mõnusas elusamuses.
Peeter Parts, 57aastane EELK Kolga-Jaani koguduse kirikuõpetaja.
Kevad 2018
Fotol: Peeter Parts koos ristipoeg Andresega 2020 kevad. Erakogu
Lugu vaderist
Kui ei oleks käimasolevat vaderite lugude kogumist, siis järgneva viiksin päris kindlasti oma tagasihoidlikku hauda kaasa. Olen väga tänulik, et saan seda teiega jagada ja ehk on mõtteainet laiemaltki.
2004. aasta võidupühal toimus Tallinnas Eesti kaitsejõudude vahipataljonis pidulik rivistus, kus väeosa ülem andis üle kaitseväelastele uued auastmed, nende hulgas ka mulle kui väeosa kaplanile kapteni pagunid. Leitnandi omad võttis major Brus kenasti maha ja pani õlgadele need neljatärnilised. Põhjust ei selgitanud keegi, ju siis oli seda lihtsalt vaja.
Presidendi kaardiväes teenimine nõuab sõduritelt topeltkoormust ja vastutust, sest pärast sõduri baaskursuse lõppemist järgneb vahtkonnateenistus Kadrioru presidendilossis. Kaplaneidki vajatakse siin tavalisest enam, kuna mured ja rõõmud käivad ikka koos.
Sellel aastal paiknes üksus Rahumäe teel, umbes poolteist kilomeetrit enne samanimelist surnuaeda. Elasin Tondi endise sõjakooli lähistel, Juurdeveo tänaval asuvas ohvitseride sõdurikodus. Olime seal eelmisel õhtul mitme kaasvõitlejaga tähistanud aukõrgenduse saamist ja seetõttu möödus rivistus mitte just kõige sujuvamalt.
Suur imestus tabas mind kui jõudsin oma kasarmu tuttavasse koridori, mis asus kõrvu meeldiva ja targa tsivilistist psühholoogi Merle omaga. Viimane armastas katsetada minu peal igasuguseid kliinilisi- ja psühholoogilisi teste, et hoida end vormis. Minu kabineti ukse taga istus otsustavalt kena memm, kel rätik peas ja süles ridikül. Kas tõesti testib psühholoog mind seekord soliidse prouaga?
Ehkki daami vanusele pole viisakas viidata, siis mainin siiski, et proua oli auväärses eas. Kohata väeosa territooriumil memme pole just igapäevane ja tavaline. Kutsusin ta sisse ja kuulsin üsna veidrat lugu.
Olgu tema nimeks Salme. Ta teatas väriseval häälel, et kõnnib pea iga hommikul meie väeosast mööda. Üsna sageli kuulvat ta meie sõdurite vahvat laulu, pataljoni hümni: „Jää vabaks Eesti meri!“ Kuna ta elavat Rahumäe surnuaia kõrval, siis mõnikord teeb ta põike ka surnuaeda. Hiljuti kohtas ta aga ühe hauaplatsi juures kummargil nutvat meest.
Salme kõnetas teda küsides, kas on mõni lähedane taevasesse koju kutsutud vms. Mees vastas, et tema ise on koju jõudnud kaugest Austraaliast ja istub siin oma vana sõbra haual osundades võsastunud risuhunnikule. Ta teatas, et seal puhkab tema lapsepõlvesõber Ambla kihelkonna Pirsu külast pärit Viktor Oxford, kes oli mitmekülgne muusik, graafik ja näitleja, muuhulgas ka „Jää vabaks Eesti meri“ autor.
Sain vihjest aru ja teritasin mõtteid, mida teha annab. Kuna kaplan allub otse väeosa ülemale, siis tõttasimegi koos staapi, et jagada juhiga seda piinlikku lugu. Major ei teinud pikka usutlust, ja peagi olime kolmekesi tema uhkes ametiautos ja sõitsime surnuaeda.
Selle idatiivas leidsimegi kõnealuse risuhunniku alt peaaegu uue mustast marmorist hauakivi, millele oli sisse raiutud nimi ja daatumid: 18.09.1893–15.02.1984 ja „Jää vabaks Eesti meri“ laulu autor Viktor Konstantin Oxford. Tänasime Salmet ja lubasime, et teeme omalt poolt kõik, mis meie võimuses.
Proua andmetel polevat Viktor Oxfordil järeltulijaid, seega puuduvat ka teadaolevad omaksed või sugulased, kellelt luba küsida haua koristamiseks. Küll aga teadis Salme, et Viktoril on ristipoeg – Eesti üks omalaadsemaid fotograafe Kalju Suur. Tema oligi antud kivi oma honoraride eest hauale toimetanud. Pidulik avamine aga lükkus määramatusse, kuna Kalju ise haigestus raskelt ja ei saanud kaua surnuaiale koristama tulla.
Ülem lubas kooskõlastada koristustööd linnaosa valitsuses ja nii see asi jäi. Möödusid kuud ja minulgi ununes lugu sootuks. Näen harva und, ent ühel ööl ilmus Salme mulle unes ja tõreles üsna kurjalt: „Lubasite vanainimesele, et teete platsi korda aga sinna see jäigi. Kas tõesti pean ise minema sinna puid saagima, langetama ja risu koristama?“
Ärkasin külma higiga otsaesisel ja seadsin kohe sammud väeossa. Oli pühapäev ja kõik ülemused puhkamas, välja arvatud korrapidaja. Ta andis mulle karnisoni arestikambrist salga venekeelseid sõdureid. Kirjutas neile tööloa ja sammusime kenas rivis vabasammu marsiga seitsmekesi surnuaia poole.
Puid me seal ei langetanud, küll aga tegime platsi puhtaks. Kärutasime liiva ja istutasime mõned krüsanteemid, mida kokad meile kaasa andsid. Sõdurid pärisid, et kelle platsi koristame. Saades teada, et siin puhkab meie väeosa hümni autor, oldi üsna jahmunud, ent rõõmsad samal ajal. Saadi aru, et teenistuses tuleb ette igasugu juhtumeid, mida ei saa planeerida või kooskõlastada. Sellega aga see lugu veel ei lõppenud.
Juba mõni päev hiljem helistas mulle Kalju Suur, kes oli väga õnnelik ja rõõmus, et talle tulid sõdurid appi. Meenutas ka oma ristiisa, kes oli väga elava ja intensiivse eluviisiga ja pidi sageli varjama oma seost antud lauluga ja nõukogude ajal hoidma väga madalat profiili.
Ellu jäämiseks töötas Viktor Oxford paljudes erinevates ametites, näiteks oli trükkal, arhitekt, tõlkija, muusik ja näitleja. Oma viimases nõukogudeaegses ametis maalis ta kaupluste akendele reklaame. Šabloone jms kasutades ei pakkunud see temale kindlasti täit rahuldust ja mõnu. Kristlasena teadis Viktor, et Jumala ees ausaks jäädes võib inimene teha mis tahes tööd – olgu see ka kõige põlatum või madalam.
Viktorit kiusati nõukogude ajal taga, teda vangistati mitmeid kordi. Samas suutis Viktor leida vaatamata saatuselöökidele aega ja tähelepanu oma ristipojale Kaljule, kes vallaslapsena pidi nooruses näguripäevi nägema. Kui oluline on, et meil on ristivanem, kes on sulle raskel hetkel toeks, asendades su isa või ema!
Pajatades nii oma ristiisast erinevaid lugusid, tuli Kalju mõttele, et peaksime hauakivi õnnistama. Minu hooleks jäi ajakirjanduse teavitamine ja vaimulik talitus. Kalju palus tuttaval kunstnikul Heinz Valgul oma kuulsa kõneosavusega sündmust kaunistada.
1.oktoobril 2004 kogunes hauaplatsile Kaitseväe orkestri tseremooniadirigent kapten Indrek Toompere koos oma vahvate pillimeestega. Kõlasid rahvalikud ja vaimulikud laulud ning Heinz Valk pidas kõne oma sõbra ristiisast. Hingepalve ja õnnistamistalitus peetud, kõlas seekord eriti võimsalt ja uhkelt kuulus laulupalve „Jää vabaks Eesti meri!“, seekord Eesti Meestelaulu Seltsi ühendkoori esituses. Surnuaia põlispuud mühisesid orkestritaktis kuidagi tänulikult: üks kaunis elulugu oli saanud väärika kooloni.
Hetkeks vaiksesse palvesse jäänuina selgines paljudele asjaosalistele lihtne tõsiasi: vaderite poolt toodud hõbelusikaid võetakse rõõmuga vastu, kuid liig sageli unustatakse omapoolne tänu neile ristivanemaile, kes on sinu eest palvevõitlust pidanud. Kaljo Suur oskas hinnata oma ristiisa mälestust kallimaks oma tervisest ja mainest. Usulise tagasihoidlikkuse ajal julges eesti tippfotograaf väärtustada oma ristiisa viimast puhkepaika.
Kultuurrahva tunnuseks ongi tundlik ja väärikas suhtumine oma eelkäijaisse. Üksnes siis on ka sõdurite rivilaulul sügavust ja kõla, kui teatakse selle laulu lugu ja tähendust. Ristivaderid ongi meie teisteks vanemaiks, keda loetakse kristlikku perekonda kuuluvaiks ja ühtlasi ka sugulasteks.
Kinkigu Taevas meile neid memmesid ja taate, kes mäletavad ja tuletavad meile meelde olulisi väärtusi, mida Euroopa rahvad kipuvad unustama. Tänaseks on see Rahumäe teel elanud memm leidnud oma sõmera unevoodi, aga tema hing on tõusnud sinna, kus „kodupinna metsad meil vastu kajavad …“.
Laulumeister Viktori mälestust peab vahipataljon nüüdsest paremini meeles, sest nende lipulaulu looja „kõnetus“ kostab selge ja lihtsana sealt Rahumäe Hiie idapoolsest otsast. Meie ülesanne on sängitada oma armsad pühasse mulda ja panna neile nimetahvel, sest sellest õpivad uued sugupõlved mäletama. Samuti on meie osa hoida oma lähedaste viimsed rahupaigad võimalikult korras.
Ka fotomees Kalju – Hillar Suur puhkab 2013. aastast Tallinna Metsakalmistul. Ehk on Rahumäel nutnud mees Austraaliast leidnud ka kusagil oma viimase puhkepaiga. Keegi on öelnud, et inimkond omab kollektiivset aju või vaimu. Selles loos ongi imetore, et saime anda oma tagasihoidliku panuse, et hoida elus ühe ristivanema ja ka oluline laulu autori mälestust. Jää vabaks Eesti meri!
Peeter Parts, 57aastane EELK Kolga-Jaani koguduse kirikuõpetaja.
Kevad 2018
Läti ristiisa
1980. aastate teisel poolel kuulasin oma emaema nõu ning lasin end ristida. Olin juba põhikooli lõpetanud (1989). Mu isa hea tuttav praost Harald Meri võttis mind jutule ning sõnas, et tal on leerikooli tunnid peagi läbi saamas, ent ei ole probleemi. Saan ühineda. Kuigi olin juba suur tüdruk, oli mul siiski soov, et mul ka ristivanem oleks.
Sõitsime jaanipäevaks Lätti sugulastele külla. Mu isapoolne vanaema on pärit Riia lähedalt. Seal elas vanaema onutütar, tädi Anni, kelle poeg oli aastaid Riia ülikoolis keemia alal õppejõud. Tunnustatud pedagoog, kelle käe alt võrsus üks Läti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskoppe. Ka mu tulevane ristiisa Martin (tal oli kaks nime, nõukogude ajal ei saanud passis kaks eesnime olla ja seepärast oli ta koduses pruugis Martin, tööalaselt tunti teda Valdis Drinkina) tundis pedagoogitöö kõrvalt üha enam huvi teoloogia vastu ning oli ordineeritud Sece koguduse õpetajaks. Seega justkui topelt õpetaja! Rääkisin oma soovist onu Martinile. Ta imestas natuke, aga oli nõus mulle ristiisaks hakkama.
Juhtus veel nii, et praost Meri justkui aimates oma saatust, viis läbi vist aegade suurimat ristimistseremooniat Türi kirikus. Ta veenis ka mu vendi ning vennanaist ristimisele tulema ning järgmisel päeval kohe kõik leeri kah! See tuli küll natuke ootamatult, ent mõtlesime, et mis siis ikka. Kui nii, siis nii.
Ristimispäeval tuli Lätist kohale ka mu ristiisa. Kirikus hoidis ta mu lähedusse. Pärast muigas, et sa ju suur tüdruk, aga eks ikka peab ligi olema niisuguse sündmuse puhul. Ja veel naeris, kui teada sai, et järgmisel päeval meie leer on – ristiisa 24 tunniks! Kõlab nagu opereti pealkiri! Aga kuidagi niimoodi see läks. Mu ristiisa oli väga huvitav, erudeeritud ja hooliv inimene. Alati päris ta minu käekäigu järele ja tuli Türile meile külla, kui lõpetasin keskkooli.
Kord saatis ta mulle 10 latti. Sõnadega, et no võib-olla tahab tüdruk kingi või kleiti või midagi osta. Lätis oli latt vast paar aastat alles käibel olnud, oli väga suur raha. Ma hoidsin seda ega vahetanud kroonideks. Ühel kevadel sõitsime emaga Riiga ning mul oli minu 10 latti kaasas. Ja sellel sõidul ma tegingi ostu – hõbedast Namejse sõrmuse. Hiljem, kui ristiisa meile Eestisse külla tuli ja talle näitasin oma ostu, vaatas Martin sõrmust ning justkui klomp tuli kurku. Ta rääkis kui olulise asja olin endale saanud. See põimitud hõbesõrmus on lätlastele väga oluline. Ükskõik, kus maailma otsas sa kohtad sellist sõrmust, tead – see on kaasmaalane (lätlane), Lätiga seotud või Lätit armastav inimene. Sain aru, et paremini selle kümnelatisega ei oleks saanudki minna.
Möödusid aastad ja hakkasin mehele minema. Tulevase abikaasaga arutasime, mismoodi see sündmus peaks välja nägema. Olime kindlad, et kiriklik laulatus tuleb ainsana kõne alla (1998 oli viimane aasta, kui pidi tingimata ka perekonnaseisuametis enne laulatust käima). Soovisin, et mu ristiisa meid laulataks ja mu tulevane abikaasa oli sellega nõus. Tseremoonia Tartu Peetri kirikus viisidki läbi õpetaja Villu Jürjo ning mu ristiisa õpetaja Martin Drink.
Onu Martinil oli natuke mure, et mis keeles ta peaks kõnelema: saksa, vene, läti? Eesti keelt ta ei osanud, peale mõne fraasi. „Muidugi läti keeles!“ oli minu vastus. Nii oligi meil väga tore pulmapäev kakskeelse teenistusega. Altaris teenis õpetaja Jürjo albas ning õpetaja Drink mustas rüüs, altari ees olime meie – pruut valges ning peig mustas. Päris omapärane kukkus välja. Pärast mu ristiisa imestas, et miks Eestis vaimulikud valges rüüs on. Lätis olid luterlikud õpetajad vähemalt toona väga konservatiivselt mustas talaaris.
Mõni aasta hiljem sündis meile tütreke. Soovisin, et mu ristiisa teda ristiks, ent ta oli sattunud haiglasse. Helistasin talle ja rääkisime pikalt. Kõne lõpul ütles Martin, et tema kahjuks enam ilmselt minu soovile ei saa vastu tulla. Mõned nädalad hiljem tuli piiri tagant kurb teade …
Minu jaoks tähendab ristivanemaks olemine sidemete tugevdamist. Ükskõik, kas inimene on siinsamas kõrval või kaugel. Ikka on hea, kui keegi mõtleb ja head soovib ning on soe kellelegi mõelda ja temalegi parimat soovida.
Olen ise ristiemaks oma kahele vennatütrele. Mõlemad on juba täisealised. Nende kasvamise aeg sattus ajale, kui ise olin veel tudeng või oma pere loomise saginas. Seega ei olnud minu mõju ega võimalused nende kujunemisele märkimisväärsed. Tänapäeval ei ole ristivanema praktiline külg ilmselt sedavõrd tähtis, kui see oli varasematel aegadel, mil ristivanema roll oli justkui tagavara lapsevanema oma juhul kui … Haigusi oli ju siis palju, surma ka.
Praeguses materiaalsusele suunatud maailmas mõtlen: peaasi, et oleks hoolivust, tähelepanu ja huvi lapse käekäigu vastu. Ei pea lapsi üle külvama kingitustega. Väike tähelepanu, küsimine, et kuidas sul läheb, sõbralik silmavaade – on ehk olulisemgi.
Liina Lõhmus, 46aastane luterlane, Rahvusarhiivi arhivaar.
Kevad 2018
Miks minust ei saanud ristiema
Olin ristimisel kahene. Mul oli kaks ristiema ja kaks ristiisa. Vist kaugelt sugulased. Ei mäleta, et oleksin nendega kuidagi hiljem kokku puutunud, et oleks tekkinud mingi mälestus. Nad lihtsalt olid kirjas ristimistunnistusel, sest nii pidi olema.
Minu tütrel Eval on üks ristiisa ja kaks ristiema. Ristiisa oli kirikuõpetaja ja usun, et tal oli sada ristilast. Tema nimi oli Jüri. Tütar ütles Iri. Ühest ristiemast ei tea midagi, aga see teine on põhjus, miks minust ei saanud ristiema.
Mare on eriline. Ei möödu ühtki sünnipäeva, koolide lõpetamist või muud tähtsat, kui Mare ei tervitaks, ei tuleks, ei oleks. Ka siis kui reaalajas ei kohtuta, ootab ikka kusagil tema sinilillekimp, teatripilet, piparkook, raamat või kaart luuletusega. Ja luuletused on alati need parimad: Terita kui kotkas pilku. Raamat „Väike prints“ on mu lapsel peas, sest Marel on peas nii „Väike prints“ kui ka Antoine de Saint-Exupéry elulugu.
Jätsin rahumeeles kolmeaastase Eva ristiema hoolde, kui läksin tänavalastele laagrit tegema. Kohtusime linnas, Mare jalutas Evaga Vanemuise mäest alla, nad olid vaadanud Toominga etendust. Aga Toominga tükid olid ikka kolmetunnised. Esimese vaatuse oli Eva huviga vaadanud, teise maganud ja kolmanda ajal valjuhäälselt arvamust avaldanud, et lubamatult tumedad kostüümid ja vali muusika. Enne kooliaega vaadatud „Reearuu“ Draamateatris meenutab Eva siiani.
Ehk on vaja lisada, et Mare ei räägi Jumalast, ei käi kirikus. Usun, et ta vaikselt palvetab. Ja kui ristivanema kohustus on last usule suunata, siis Mare teeb seda läbi raamatute, olemasolemise ja armastuse.
Fea Üprus, 63aastane kultuuritöötaja ja koordinaator Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudis, EELK Harkujärve koguduse liige. Joonistab ingleid. Kui saaks oleks kogu aeg aiamaal. Sireliteaegu surub näo õitesse ja fikseerib, et on kevadet tundnud.
Kevad 2018
Mina ristiemana
See, et sain ristiemaks oli rõõmustav ja hirmutav, sest vastutus oli hiigelsuur.
Kui Eenok Haamer oli Eva ristinud, siis tulime kirikust välja ja ristimisvesi visati vastu kirikuseina. See oli kummaline kogemus. Vaatasin taevasse ja seal süttis just üks täheke. Olin lummatud. Meenuvad meie ühised jalutuskäigud mere äärde, väike Eva tegi alati kõikidele lillekimpe ja alati nimetas, kellele see just tuleb – see andmisrõõm on temas tänini. Ja Eva öeldud ’peris veike’ on just see väljend, mis meenutades südame soojaks teeb.
Kord lugesin talle ette „Väikest printsi“ ja kui olin jõudnud kohani, kus madu tagasi tuleb, palus Eva, et ma enam ei loeks, et ta teab, mis järgneb. Ta tunnetas, et tuleb midagi kurba.
Nii palju imelisi hetki on Evaga seotud. Meenuvad jõulud meie perega. Viieaastane Eva oli endale selgeks teinud, et jõuluvana ei ole olemas. Siis helises uksekell ja jõulumees astus uksest sisse. Eva läks näost valgeks. Jah, jõuluime ikkagi ON. Ma ei tee enam piparkoogist loomi, sest Eva ütles, et neid ei tohi süüa. Nüüd vaid majad ja kuused.
Palju seob meid teatriga. Ka väga väikesena oskas Eva kummaliselt õigesti esitada küsimusi ja teha märkusi.
Mina olen koos oma ristilapsega kõvasti kasvanud, saanud olla uuesti osaline tema maailma imelises usalduses. On õnn olla selle hapra, vapra, imelise lapse jaoks olemas. Olen kohe peris tänulik.
Mare Riimets, 75aastane eesti keele õpetaja.
Kevad 2018
Minu ristiema Maka
Ma olen ateistlikust perest. Jumalast räägiti meie peres peamiselt kultuuriloolisest aspektist lähtuvalt ning kirikus käidi vaid kontsertidel. Piibel oli meil olemas, kuid seda loeti kui ajaloolist juturaamatut, seda eksegeesimata (tõlgendamata ja seletamata – toim.). Usu suhtes olin ma täielik ignorant.
Oma tulevase ristiemaga kohtusin sajandivahetusel töö asjus. Ta on pikk, tumedate juustega, sale ja sihvakas naine. Tema nimi on Maka, mis on gruusiakeelne vaste Mariale. Sõbrunesime.
Tööga seoses külastasin mitmel korral oma tulevase ristiema kodumaad. Esimene kord oli talvel. Just oli lõppenud rooside revolutsioon, linn oli räämas ja inimesed silmanähtavalt pinges, kuigi külalistele püüti näidata rõõmsat nägu ning pakkuda neile kõikmõeldavaid hõrgutisi ja elamusi.
Maka viis mind Tbilisist välja, vana pealinna Mtshetha lähistel jõe harunemiskohas mäe otsas asuvasse Jvari kirikusse. Sel ajal olid rekonstrueerimistööd veel väga alguses, kirik oli täiesti tühi peale suure puust risti ja paari ikooni tagaseinal. Maka rääkis mulle õigeusu rahumeelsest saabumisest Gruusiasse, Gruusia ajaloost, kuningatest, võitlustest ja kultuurist, mis on lahutamatult õigeusuga seotud viimased 1500 aastat.
Kuulasin Makat ja vaatasin kirikut, mis on nii vana, et kivid on vajunud ühtseks monoliidiks, kus on seisnud kümneid generatsioone uhkeid mustasilmseid grusiine, täpselt nagu Maka isegi. Tahtmatult külvatud seeme hakkas minus tasapisi idanema. Pilt vanast kirikust, selle kividest ja tuhmunud ikoonidest seisis mu silme ees aastaid.
Tulin sinna veel mitmeid kordi tagasi, lasin seemnel idaneda, kuni ühel päeval tõusin kindla teadmisega, et see on minu koht ja soovin sinna kuuluda. Ma ei teadnud õigeusust rohkem, kui Maka mulle rääkinud oli ja mida tema ja tema kaaslaste elus nägin. Aga see, mis ma nägin, tundus mulle hea ja õige.
Ühel kevadel läksime Maka perega uuesti Jvari kirikusse, kus Mtshethast tulnud preester mind ristis. Maka ütles minu nagu sülelapse eest gruusiakeelse usutunnistuse. Religioosses mõttes ma sülelaps olingi. Üksikud tüütud turistid tegid taktitundetult pilte ja märkamatult oligi alanud minu uus elu. Maka ei lugenud mulle teoloogilisi loenguid, kuid ma õppisin temalt nii, nagu õpivad lapsed oma vanaemadelt – selle järgi, kuidas ta käitus, kuidas risti ette lõi, millise pilguga vaatas ikoone, kuidas rääkis eestpalvetest, millisel toonil rääkis oma patriarhist.
Teoloogia tuli aastaid hiljem, kui seemne idanemine ajas mind usuteaduse instituuti ja sealt edasi ülikooli teoloogiat õppima. Mu esimene juhendaja andis mulle sissejuhatuseks 2000 lehekülge õigeusu teoloogiat lugeda ja ütles, et loe see läbi, siis saad aimu, kui vähe sa tead ja kui palju geniaalseid inimesi on õigeusust kirjutanud. Lugesin, käisin ka kirikus katehheesis. Sain teada, et ma tõesti mitte midagi ei tea.
Ülikoolis intervjueerisin oma uurimistöö tarvis ligi 60 õigeusklikku, sealhulgas paarikümmend vaimulikku. Mul oli harukordne võimalus saada 20 erinevat katehheesi tundi, millest mõni oli Kreeka, mõni Vene, mõni lausa esoteerika mõjudega.
Ma kuulsin palju liigutavaid, pedagoogilisi, mõtlema panevaid lugusid. Kuid ükski neist vaimulikest ei olnud mulle nii suureks eeskujuks kui Maka ise, midagi otsesõnu Jumalast rääkimata, veelgi vähem dogmaatikast, iga verelible temas õigeusklik selles katkematus õigeusklike generatsioonide jadas, mida pole suutnud murda nõukogude ateismipropaganda ega muslimite vallutused. Selliseks nagu tema, olen ma mõelnud, saavad minu lapsed alles õige mitme põlvkonna pärast.
Dr Liina Eek, 46aastane õigeusklik. Töötab Eesti Teadusagentuuris programmijuhina. Bioloogia (2002) ja usuteaduse (2017) doktor.
Kevad 2018
Minu ristiema
Ristiema Mare on mul alati olemas olnud. Ja alati samasugune ka. Ikka tuleb ta kiirel sammul kuskilt, valge mütsilotu peas, seljakott seljas, terav pilk silmis ja sinilillekimp pihus. Noh, viimast küll enamasti siis, kui ta jälle mõnele tähtpäevale mõned nädalad või kuud hiljaks jääb. Aga see ei ole üldse oluline. Sest Mare on ajatu metshaldjas. Mitte selline teravate kõrvade ja puhvis kleidiga sahmerdis, vaid tõeline looduslaps – puhaste mõtete ja selgete tõekspidamistega.
Kui ta parajasti kuskil metsas marju korjab ja minuga ei ole, siis on mõni tema kaart või raamat alati lähedal. Igas neist on ka tema käekirjaga lisatud paar rida, mis Marele hetkel just kõige õigemad tundusid. Ja kui hiljem raamatu uuesti kätte olen võtnud, pean tõdema, et need read on endiselt need kõige õigemad.
Olgugi, et „Väikest Printsi“ lugesin tegelikult päris teadlikult alles mõned aastad tagasi, on Mare kaudu mulle alati selge olnud, et just südamega näeme hästi. Mare ei ole kunagi minu kuuldes millegi kohta halvasti öelnud, küll aga tuleb talle vahel selline naljakas krimpsus nägu pähe ja huultelt libiseb „ma ei tea nüüd …“, olgu siis jutuks läbi kaubanduskeskuse teatrisse minek või mõni teine uuema aja veidrus.
Kuskilt sügavalt-sügavalt tulevad meelde tuhksuhkruga jõhvikad ja ahjus tehtud võileivad, mida sõime telekast mingit igavesti kestvat seebikat vaadates. See võib olla ka mingi mälusegadus, sest Mare on üldiselt ikkagi kultuurne inimene ja rohkem kui temaga ei ole ma kellegagi teatris käinud. Päris esimesi lavastusi ma ise ei mäleta, see-eest kuulen veel tänaseni sellest Toominga-tükist ja tõsi, meenutan nii Reearuud kui rosinapuud.
Mare õpetas mulle, et metsas kõndides tuleb vaadata, et ka su taga kõndiv inimene okstega pihta ei saaks. Õpetas arvestama ka sellega, mis ei ole ilmselge. Ja see võib vabalt olla kõige tähtsam õpetus üldse.
Eva Üprus, 30aastane psühholoog Tartu Maarja tugikeskuses ja projektijuht Balti Kriminaalpreventsiooni Instituudis. Luterlane.
Kevad 2018
Multifilmikangelased
Ei ole vist maailmas palju lapsi, keda oleks õnnistatud nimedega humoorikast multifilmist „Käsna Kalle Kantpüks“, kuid just selliseid nimesid – Patrick ja Pärl – kannavad minu ristilapsed. Tagantjärgi on raske öelda ja hinnata, kas vanematele kinnistusid need nimed ohtrast eelpoolmainitud telesaate, mille tegevus toimub vee all, vaatamisest või sooviti neile lastele juba esimesi samme tehes elus erilisus kaasa anda, aga erilised nad kindlasti on.
Kui multifilmis ei paista meritäht Patrick silma erilise nutikusega ja Pärl on hellitatud kalatüdruk, siis siinses elus ilmutas minu Patrick suurt nutikust ja leidlikust juba väga varajases nooruses ning Pärli üsna esimesed lemmikmänguasjad olid kühvel, hari ja põrandalapp. Seega on nad täpsed vastandid nende nimekaimudele sinisel ekraanil.
Ristivanemaks valituks olemist, saamist või hakkamist võiks lugeda esimeseks jumalikuks sündmuseks ristilaste teekonnal. Võib ju küll öelda ja mõelda, et tänapäeva ratsionaalses maailmas valivad laste isad-emad oma pesamunadele – olgu nad siis vastsündinud beebid või juba vanemad – ristivanemad enamasti täiesti pragmaatilistest aspektidest lähtudes. Mina nii ei arva.
On sagedane, (otseselt või kaudselt oli ka minul nii) et leerikooli sattuvad inimesed soovist laulatada abielu või neile pakutakse sugulase lastele ristivanemaks hakkamist. Ristivanemate ja ristilaste teel on see jumalik juhatus. Kõigi nende jaoks on ja oli Jumalal ikkagi oma “plaan”: see juhtus nende inimeste jaoks täpselt siis, kui vaja, ei varem ega hiljem, ei siin ega seal, ei nii ega naa.
Ei saa enda kohta öelda, et oleks enne leerikooli olnud väga usukülm või -tõrges inimene, olen väga õnnelik ja rõõmus selliste sündmuste käigu üle ja usun, et see kõik ei juhtunud mitte niisama. Olen Kõigevägevamale ja ka inimestele, kes mind sellele teele suunasid väga tänulik. Tunnen, et see oli jumalik puudutus nii minu kui ka minu ristilaste jaoks. Jumal leidis, et nüüd on meil aeg koos tulla tema rüppe.
Tänapäeval ehk vähem, kuid keskajal oli kindlasti ristivanematel kanda ka sotsiaalne vastutus. Kui katkud ja muud tõved laastasid maad, lasus ideaalis just ristivanematel vastutus vanemate surma korral pisipõnnid iseseisvale elule aitama. Minu meelest võiks see ka tänapäeval nii olla. Väga sage on ristivanemate ja -laste puhul õhus pelgalt vaid küsimus, et mida ristimisel või sünnipäeva puhul kinkida. Kristlik ellusuhtumine ja filosoofia oleks kena vundament, mida ristivanemad võiks oma valitutele edasi anda. Näiteks ära löö teist, kui sind lüüakse vaid … oma vanematel võib olla vahest raske sellist sõnumit lapsele, olgu noor või vana, edasi anda.
Minu läbisaamist Patricku ja Pärliga on alati kandnud suur seesmine soojus ja usaldus. Loodan, et nad tunnevad ennast minuga väga turvaliselt ja mina ei unusta hetkekski, et just Jumala poolt oleme üksteisele antud. Juba väga noorest east saadik on nad ülesse näidanud suurt lugupidamist ja sõprust minu vastu – olen püüdnud samaga vastata. Vahest läheb küll kulm kipra, näiteks kui uus kruus põrandale kukub – ent siis tasub mõelda selle peale, kust ja kuidas need lapsed on minu juurde jõudnud ja kuri meel lahtub.
Otse loomulikult on nende jaoks alati põnevam olla koos “onuga”, sest ta räägib huvitavaid lugusid ja teeb igasugu riukaid – isa ja emaga nii ei saa. Mäletan isegi oma lapsepõlvest, et onude ja tädidega koos oli alati nii põnev, neid kuulata ja nende tegevustest osa saada või neid vaadelda, sest see oli teistmoodi ja põnev. Eriti laste komme vanemate inimeste juttu pealt kuulata, kuigi isegi pooltest väljenditest aru ei saanud. Vahel isegi nii, et suunurgast kippus midagi põrandale tilkuma uudishimust.
Õde-venda Patrick ja Pärl on varajasest noorusest meie kohtumistel ülesse näidanud väga kristlikku käitumist. Kahtlemata on selles oma suur panus vanematel ja õpetusel. “Toitu tuleb jagada,” on Patrick öelnud pakkudes mulle oma friikartuleid, kui minu praad on restoranis pisut kauem viibinud. “Ma annan oma mütsi sulle,” teatab Pärl, kui märkab, et eredast päikesepaistest hoolimata olen olnud “paha laps” ja ilma mütsita õue tulnud. Selliseid juhtumisi ja lugusid võiks veel poognate kaupa ritta seada.
Oluline on, et tunnen neis olukordades väga suurt ligimesearmastust. See ongi meie “kolmainsus” – mina, Patrick ja Pärl. Ka minul ununevad koos olles mured ja hädad, millega ehk täiskasvanud sageli ennast ilma põhjuseta koormavad ja tunnen, et võiks veel enamatki usaldada Issanda kätte. See oleks sõnum kõigile ristivanematele: uskuge ja usaldage, ristilapsed on meile antud. Ristilapsed ja ristivanemad – see on püha ja oluline jumalik seos. Meil kõigil on kanda oluline ühendus: seos, mis ei ole sündinud vaid lihast ja luust. Ristilapsed ja vanemad on perekond Jumalas.
Aga lõpetuseks …
Mul on ka kolmas armas ristilaps Gerli, kes suudab juba iseenese eest siin ilmas seista, ennast katta ja toita, aga kuna Tema vaid oma käitumisega on multifilmitegelane vahest või kujutab tema elu kentsakat joonisfilmi, siis temast kõnelen järgmises loos ja järgmine kord.
Riivo Vään, 42aastane luterlane, Kambja koguduse liige.
Kevad 2018
Ristilaps on õnnistus
28. märtsil 2010 sai minust ristiema. Tol korral tundsin tillukest Jakobit süles hoides vastutust tema kasvatamise eest – eelkõige usulise kasvatamise eest ning vastutust tema eest palvetada. Minu rõõmuks on tal väga tublid vanemad, kes teda igapäevaselt hästi kasvatavad ja minule on jäänudki vaid rõõm temaga vahest koos olla ja palvetada. Ristiemaks olemine on andnud mulle rohkem kui olen ise suutnud anda.
Jakobit on alati olnud rõõm näha. Kui ta oli aasta – paarine, oli mul perioode, kus olin töötu ja sain temaga pisut enam koos olla ehk temaga mängida ja vaadata, kuidas ta maailma avatud pilguga avastas jälgides põnevusega töötavat pesumasinat, avades postkasti ja kõike muud, mida väikesed lapsed uudistavad. See, et ta mind nähes naeratas, tegi ka minu meeleolu rõõmsamaks. Kaheaastasena oli ta juba tõsine ja väga sõnakuulelik poiss.
Jakobil on ka head eeskujud. Kolmeaastaselt seletas ta oma isale, etkui suureks saab, siis ütleb (käed ülestõstetult): “Issand halasta!“ ja isa kuulab seda raadiost … Siht on silme ees! Ka muusika on osa tema elust ning pille oskab ta hoida. Kui ta kolmeaastasena oma vanavanematel külas olles viiulit mängis ja tal paluti pärast kummardada, siis ta ütles, et ta ei saa koos viiuliga. Siis pani ta viiuli ilusasti kasti ja kummardus maani – ning tegi kukerpall. Seda poleks ta tõepoolest saanud teha koos viiuliga!
Kui pärast pikemat äraolekut Eestist detsembris 2013 tagasi tulin ja Jakob oma vanemate selleteemalist vestlust pealt kuulis, hakkas ta mind kohe ootama ja käis aeg-ajalt aknal vaatamas ning ei tahtnud õhtul magama minna, sest „peame ikka Eva-Liisa ära ootama“. Minule andis see teadmine aga põhjuse kiirustada koju ja minna Jakobile esimesel võimalusel külla. Kui tuli aeg mõelda oma tuleviku peale – kas jääda Eestisse või minna ära, mõtlesin oma perele. Ka ristipojale, kes on ääretult armas laps ja kellega tahaksin rohkem aega veeta. Pere oligi tol korral peamine põhjus, miks jäin Eestisse. Ja olen siin siiani.
Aastal 2014, Jakobi oli siis neljaaastane, osalesime kodu õnnistamisel. Pärast talitust küsis Jakob korduvalt, millal nende kodu õnnistama tullakse ja oli väga õnnetu, et seda samal päeval ei tehtud. Ta nii väga soovis seda mõistes, et see on midagi väga head ja olulist. Üleüldse, oleks vist tema ideaalseks eluks see, kui kogu suguvõsa koos elaks. Sellest tunneb ta rõõmu. Ta ikka oskab hinnata seda, mis elus tõeliselt oluline on.
Mind hämmastab ka see, kuidas ta suudab nii iseseisvalt ümbritsevat hinnata ja ei hooli, mida teised võiksid arvata. Kui Jakob kuueaastane oli, seletas ta kuidas tema uus pill ilusasti kõlab. Ja tõsi, tema kitarrimängu on tore kuulata!
Kui Jakob seitsmeaastaseks sai, läks ta kooli ja on muutunud veel asjalikumaks kui enne. Ta õpib hoolega, on tõsine ning sõnakuulelik poiss. Mul oli usupuhastuspühal vaja, et keegi teeks Tallinnas vastuvõtul muusikalise tervituse ja palusin siis Jakobit – ning ta kohe lubas tulla. Tema vanaisa võttis ta Tartust kaasa. Kuigi ruum oli rahvast täis, keskendus Jakob muusikale ja laulis kenasti. Peapiiskop Urmas Viilma ütles pärast poisile, et ta isa on kirikuõpetaja, vanaisa on kirikuõpetaja ja ka vanavanaisa oli kirikuõpetaja – et meil on talle suured ootused – ent tal on vabadus ise oma tee valida. Õhtu oli pikk, aga Jakob istus vaikselt terve teenistuse. Mureks oli ainult järgmise päeva koolitööd – aga need suutis ta kenasti hommikul ära teha.
Nüüd, kui Jakob kaheksaaastane on, mõtles ta ise lauamängu välja. Mängu eesmärk on saada taevasse, tegevusteks kirikus käimine ja ristimine – mis plusspunkte annavad. Ja mängu lõpus polegi oluline see, kes kõige rohkem punkte saab, vaid see, kas piisavalt, et saada taevasse.
Sellest ajast alates kui Jakob koolis käib, osaleb ta ka jumalateenistustel – mitte ei mängi samal ajal lastetoas. Ja tema noorem õde Helene, kes on viieaastane, pingutab ka, et venna kõrval kirikus olla. Alati on neil ka korjanduse raha kaasas. On ääretult armas vaadata neid vaikselt istumas ja kaasa laulmas, lugemas.
Iga kord kui oma ristipoega näen, saan aru, et minul on temalt palju õppida. Püüan siis olla talle vääriline ristiema. Igatahes on rohkelt põhjust tänupalveks!
Eva-Liisa Luhamets, 35aastane luterlane, kasvanud kristlikus peres
Kevad 2018
Ristivanemluse kahekordne õnnistus
Minu ristiisa Avo on vaikne ja tagasihoidlik eesti mees. Ta ei räägi tühja juttu ega lobise niisama, aga kui ta sõna võtab, siis on see siiras ja sisukas. Tema silmadest särab rõõm ja kui ta räägib, siis ta justkui kogu aeg naerataks.
Minu suhtes on Avo alati tähelepanelik ja tunneb huvi, kuidas mul läheb. Kuigi me ei kohtu just väga sageli, on mul oma ristiisa Avoga alati eriline side, kui sünnipäeval, kirikus või mõnel muul üritusel taas näeme.
Kuna Avo on minu vanaonu poeg, siis oleme temaga kohtunud ka suguvõsa kokkutulekutel, muu hulgas tema isa talus. On olnud rõõm Avo kaudu seda talukohta lähemalt tundma õppida ja kuulda lugusid ammustest aegadest, sõjaaja raskustest ja elust tugevas kristlikus perekonnas. Aastakümneid on see olnud koht palvetamiseks ja üksteise julgustamiseks kristlase teel. Avo on sügav ja eeskujulik kristlane, eeskujuks minule.
Kuna isamaja on Avo elukohaks ka praegu, siis olen seal saanud kogeda oma esimesi kartulivõtutalguid ja ühiseid majavärvimisi, mis on kujunenud suguvõsa suursündmuseks. Minu jaoks on olnud puhas rõõm nii väärikas ja ka minu jaoks olulises kohas kaasa aidata ning oma ellu neid erilisi kogemusi koguda, mida tulevikus saab meenutada. Need töötegemise päevad on ühtlasi ka sugulaste-sõpradega kohtumiste hetked, kus saab kuulda uudiseid ja tööpäeva lõpus ühiselt pika laua taha koguneda ja tekib tunne „nagu vanasti“. Kunagi ei unustata siis ka Jumalat tänada rikkalikult õnnistatud toidulaua eest.
Head sugulussidemed on eriline õnnistus ning paljude aastate jooksul olen saanud lähemalt suhelda ning misjonikooris laulda koos Avo tütre ja pojaga. Seega on tekkinud eriline sõprus kogu Avo perega.
2017. aasta septembris toimus veel üks eriline sündmus: Avo tütar Reelika palus mind oma tütre ristiemaks. Nüüd saan mina olla ristiemaks ja vaimulikuks eeskujuks oma ristiisa Avo tütretütrele. See on Jumala õnnistus, mis jätkub põlvest põlve ja tean, et meie vanavanemad on lapselapsi palvekätel kandnud juba ammu enne meie sündi.
Sirli Kaera, 32aastane, EELK misjonikeskuse Plussmeedia tegevtoimetaja, EELK Hageri koguduse liige.
Kevad 2018
Tädi Leida
Eellugu
Minu nimi on Gennadi Vihman ja sündisin 24. septembril 1944. aastal Moskvas koos kaksikõe Irinaga.
Sõja ajal evakueeriti Eestimaa Farmatseutiline Kaubandusselts EPHAG Venemaale Moskva lähistele, Jegorjevski linna. Seal töötas minu tulevane ema Margarita Vihman ja seal tutvus ta minu isaga ja nii see läks. Minu ema oli lapsepõlvekodust saanud kristliku kasvatuse, oli Eesti õigeusu kiriku liige. Meid õega ristiti 6. oktoobril 1944. aastal Moskva Brjussovi põiktänava väikeses Ülestõusmise kirikus.
Kohal olid ka ristivanemad: minu ristiisa Viktor Tulp ja ristiema Leida Ulp. Õe Irina ristivanemad olid Harri Rehemaa ja Amanda Pärn. Selle sündmuse kohta on alles ka õiendid kiriku pitsati ja vanempreestri allkirjaga. Kahjuks oli minu õekesel kaasasündinud terviserike, mida arstidel ei õnnestunud ravida ja ta suri 1. detsembril 1944 ning maeti Jegorjevski linna kalmistule. 1945. aasta algul sõitis ema minuga tagasi Tallinna.
Lugu
Ülaltoodust ei teadnud ma kaua midagi. Pärast Stalini surma, vast 1957-1958 (täpset aastat ei mäleta) rääkis ema mulle õest, isast ja vaderitest. Aadressbüroost õnnestus emal saada minu ristiema Leida Ulpi kontaktid. Ta elas Nõos ja töötas Tartus kohtutäiturina. Hiljem Nõo Keskkoolis kokana. Huvitav, et 1951. aastal olid ka temal sündinud kaksikud: Hele ja Peeter.
Täpselt ei mäleta meie esimest kohtumist, kas see oli Tallinnas või Tartus, aga see oli liigutav ja südamlik ning me jäime lähedasteks pikkadeks aastateks. Minule jäi ta tädi Leidaks ja mina temale Genjakeseks.
Tädi Leida hoidis mind väga. Enamik koolivaheaegu veetsin tema juures, aitasin aia- ja põllutööl. Vahva ja lõbus oli koos Hele-Peetriga ning külalastega mängida. Palju käisime erinevatel ekskursioonidel, mida Nõo Keskkool suvel korraldas.
Tädi Leida oli väga hea kokk. Eriti hästi õnnestus tal nn untsuläinud supp, selline klimbisupp, kus klimbid on laiali läinud. See oli maitsev ja rammus, sai söödud n-ö lõhkemiseni ja siis ümber maja jookstud (Peeter ja Hele kah), et keha kergendada. Leida vaatas köögiaknast ja luges ringe. Lõbus ja naljakas oli!
Tädi Leida oli ka tore värsisepp. Sünnipäeva kaartidele kirjutas ta alati lisaks õnnitlusele ka mõned mõnusad luuleread.
Pärast mu ema surma oli tädi Leida mulle aastaid ema eest, kellega sain jagada oma muresid-rõõme. Ta hoidis mind väga. Kui mina juba abielus olin ja lapsed perre sündisid, siis said nemadki tädi Leida hoolivust ja armastust tunda.
Lõpulugu
1970-te keskel kohtus tädi Leida ühe Tartu vanahärraga, kellega 1976. aastal abiellus. Sealtpeale elas ta Tartus. Kui Tartus käisin, külastasin teda alati. 1992. aastast puhkab tädi Leida Nõo kalmistul, oma ema ja isa kõrval. Hauakivil on tekst: „Päike te kalme kullaku, kuu ja tähed valvaku“. Kord aastas püüan ikka käia tädi Leida kalmul, avaldada austust ja tänu talle. Viimati olin Nõo kalmistul sel aastal emadepäeval.
Gennadi Vihman, 73 aastane õigeusklik
Kevad 2018
Foto 1: Tädi Leida
Foto 2: Tädi Leida lastega.
Foto 3: Tädi Leida kaart.
Usk, mis meid toidab
Me ei saa valida oma perekonda, milles ilma sünnime. Kõik need väärtused tulevad meile sünniga kaasa. Olen väga tänulik, et mul on olnud väärtuslikud vanemad ja lähedased, kes mind on kasvatanud. Elu on elatud ka raskel ajal. Usuga on sama lugu, selle on kinkinud suur Jumal mulle juba kodust kaasa lapsena. Minu vanemad olid usklikud, kes lugesid kodus piiblilugusid.
Minu vanemad on ristitud ja käisid 1932. aastal Hargla kirikus leeris. Seal oli siis noor õpetaja Jaan Major. Isa ja ema abiellusid 12. märtsil 1935. aastal. Mina sündisin vanemate esimese lapsena 26. juulil 1936. aastal. Mind ristiti Hargla kirikus 11. juulil 1937. aastal. Ristis õpetaja Jaan Major.
Peagi algas raske sõjaaeg. Osa kirikuid hävitati ja elu muutus raskeks. Jumala armuga elasime selle kõik üle. Meie peres kasvas neli last. Mina olin kõige vanem ja pidin kodust lahkuma kõige esimesena. Läksin õppima Antsla Põllumajanduse tehnikumi. See oli aastal 1952. Tehnikumi direktor sundis meid astuma komsomoli, aga meie kursus ei astunud. Kooli lõpetasin 1956. aastal ja mind suunati tööle Borodino kolhoosi agronoomiks. See oli nooruse ilusaim aeg. Suur tähtsus oli ka toredatel kaaslastel.
Hargla kirikus algas 1957. aastal leerikool. Meie kolhoosist oli leeritundidest käimisest huvitatud 16 noort. Leeri õnnistamise päev oli 17. juuli 1957. aastal. See päev on mul meeles nagu oleks see juhtunud täna. Pärast leeris käimist sain oma töökohas Varstu masina-traktorijaamas noomituse ehk käskkirja. Usun, et suur Jumal hoidis mind, et sain jätkata oma töökohal.
Kirjutan veel ka oma ristivanematest. Ristiemad olid Austra ja Oldi, mõlemad 20aastased noored inimesed. Austra sünnipäev oli ka 26. juulil nagu minulgi. Ta abiellus noorelt ja asus elama Tallinna. Seal hakkas ta tööle ajalehe Rahva Hääl toimetuses. Tema peres oli kolm tütart. Kõik suved veetsid nad Võrumaal minu vanemate kodus. Ristiema Oldi oli suure Ansi talu tütar ja tema saatus oli karm. Ta viidi 1949. aastal Siberisse, kus suri tema isa. Ise jõudis ta tagasi Eestisse koos emaga.
Kui leeripäev oli möödas, siis sain endale esimese ristipoja Reinu, kes on mu sugulane. Ristimine toimus sügisel 1957. aastal ja õpetaja toodi ristimisele kodutallu hobusega. Oma ristipoja Reinuga on olnud mul tihe side siiani. Teine ristipoeg on Jüri, kelle vanematega elasime ühes külas. Jüri pidas mind alati meeles ja käis koos emaga isegi haiglas vaatamas. Ta elab praegu Rõuges koos abikaasa Elega, kes on Rõuge kiriku organist. Peale ristipoegade on mul ka üks ristitütar Maire. Ta on mu õe tütar. Elab Pärnumaal ja temaga on mul väga tihe side. Iga päev helistame üksteisele.
Minu ema käis kuldleeris Hargla kirikus. Leeripäev oli maikuus 1982. aastal. Leerilapsi oli hulga ja neid õnnistas õpetaja Jaan Major, kes oli neid õnnistanud ka leeripäeval 1932. aastal. Kohal oli ka õpetaja abikaasa Linda Major, kes oli samuti õpetaja seisuses. Ta rääkis nii hästi, et leerilastel ja kirikulistel olid pisarad silmas. Meie olime oma emaga koos kirikus. Minu poeg elab praegu Võrus. Tal on peres kaks poega. Oma poja ristisin lapsena. Pojalapsed elavad Tartus ja neil on oma perekonnad ning kuuluvad Pauluse kogudusse.
Olen juba 16 aastat lesepõlves elanud, kuulun Karula kogudusse ja elan Lüllemäel. Karula kirikus käisin kuldleeris. Kohal olid ka minu ristilapsed. Mina, vana inimene, tunnen suurt rahuldust kui saan minna jumalateenistusele kirikusse. Seda tunnet ei saa sõnadesse panna. Usul on imeline jõud, see aitab meil ka raskustest üle saada. Jumalasõnaga on meid ristitud ja see aitab meil meelt parandada. Praegu on kaunis kevad, see on imeline. Tore kui meile antakse aastaid, kuid on imeline ka see, mis meid läbi neist aastatest on kandnud. Meil kõigil on oma elu, oma aeg ja lugu. Jumal anna mulle mõistust ja jõudu elamiseks!
Jumal õpeta paluma nõnda,
et ma kaugele sinust ei jää.
Aita alandades sinu ees käia,
et su tahtmist täidaksin ma.
Aita elada südamest sulle
oma vaimuga täida mind ka.
Rohkem kingi sa armastust mulle,
et sulle jääda võiks ustavaks ma.
Oma vaimuga pese mind puhtaks,
sinu armastus lõpmata on.
Olgu elu mul sinule ohvriks
siis kord igavest elu saan ma.
Aino Raam, 81 a, EELK Karula koguduse liige. Kevad 2018
Vaderite varjud
Sääl pidu pillerkaari leime
Ja koplin laia kivi pääl
võileiba, kamakäkki seime,
mis ristiema jagas sääl.
(Rennit „Mul meelen kuldne kodukotus“)
Mustla linna algkoolis viidi algklasside õpilasi traditsiooniliselt ikka Tarvastu surnuaia taga asuvasse Kitsi külla, kus elasid Rennitite talus „Mul meelen kuldne kodukotus“ laulu autori otsesed järeltulijad.
Foto: Internetist
Olga Jaan juhatas meelsasti soovijaid mäest alla, kopli veereoma kunagise talukrundil asuvale laulust tuntud laiale kivile. Seistes klassikaaslastega 1970. aasta kevadel sellel lamedal, maa sees asuva graniitkivi maapealsel tahul, laulsime koos õpetaja Kaarel Mäeoruga seda tuntud tarvastumurdelist laulu.
Kamakäkki jagavaks ristiemaks oli meile väga selgelt, üheselt ja enesestmõistetavalt nõukogude tavandi järgi ilmalikul nimepäeval saadud pere lähisugulane. Loodusloo õpetaja Kaarel oli ka kolhoosis partorg ja pidas muuhulgas uhkelt ja enesekindlalt teadusliku ateismi loenguid, mis olid maavillaselt mahlakad ja muheda huumoriga.
Aastakümned hiljem, kui kirik põlu alt pääses, läks ta muidugi toonase kirikuõpetaja, Harri Haameri pojapoja, Markus Haameri juurde leeri. Siis saidki paljudest kirikuvastastest Saulustest ühtäkki kirikusõbrad ja ustavad Paulused (vt Ilm 3, 15-16).
Riiklik kevadpäev
Tulles tagasi eelpool nimetatud traditsiooni – riikliku kevadpäeva juurde, mis oli suvepäevade ehk rahvakeeles võsaleeriks nimetava sissejuhatavaks rituaaliks ehk tähistas lasteaiast lahkumist ja kooliminekut. Kuidas see toimus? Linna kultuurimajas mängis kohalik umbes 15-liikmeline puhkpilliorkester. ENSV lipp toodi pidulikult 300-kohalisse rahvast tulvil saali, kus partorg pidas sütitava kõne.
Kooli õpilased deklameerisid J. Smuuli ja D. Vaarandi luulet ja kolhoosi „Koit“ esimees Arnold Almers (endine Wehrmacht’i sõdur) jagas pidulikult meile, kahekümnele lapsele, kätte „ristimise“ tunnistused. Minugi peres oli see pidulik ja kena päev, kus pärast pidulikku aktust jalutasime koos Tarvastu jõe äärsetesse kaunitesse paikadesse.
H. Roose foto 1968. aasta „ristimise“ päevast.
Selleks ajaks olid kahjuks kõik mu vanavanemad surnud, kelle hulgas just vanaemad olid igapühapäevased kirikulised. Nemad oleksid muidugi näinud läbi sellest nõukoguliku humanismivaimu riukast ja puru silmaajamisest.
Mu isa Kustas, kes oli põhikooli ehk 8-klassi haridusega ja pidas ennast ikka rahvuslaseks, tundus õnnelik, et tema ainuke poeglaps sai osa nn Hruštšovi aja sula pakazuhast elik rahvuslikust tavandist. „Ristiisaks“ oli minu tore tädimees Heino Tõrvast, kes oli sealses tarbijate kooperatiivis juhtiv spetsialist. Ristiemaks emapoolne sugulane, tädi Selma pealinnast, kes töötas vist müüjana.
Niipalju siis „kenast“ tavast, mille üks peamisi korraldajaid Mustlas oli seesama kodukandi ajalugu ja loodust hästi tundev politruk-köster Kaarel. Teatud mõttes oligi ta ilmalik köster, kes „ristis“ ja „leeritas“, keda vaja. Hiljem tuli meelde kirikuõpetaja Harri tabav lause nõukaaja tavandite kohta. Ta ütles, et kurat olevatki väga osav Jumala ahv.
Harri Haamer
Igatahes nõukogulik „usutalitus“ oli meeldejääv ja kantud humanistlikust vaimust. See viimane saatiski aastaid mind kuidagi inimlikust tahtest ja hingesoojusest pärjatuna kuni oma keskkooli teedel kohtasin alati heatujulist ja muheda huumoriga päris kirikuõpetajat Harry Haamerit (edasp HH).
Sageli nägime teda sõitvat jalgrattaga. Ta kandis samal ajal pastorisärki elegantse ülikonna ja hõberistiga. Mustla inimesed mõistatasid sageli, et miks on nende õpetajal alati jalgratta pakiraamil seljakott. Arutleti, kas ta ka virutab nagu kõik teised.
Kirikuõpetaja toonases väikelinnas oli nagu võõrkeha või külaline teiselt planeedilt. Samas peeti teda väga targaks. Ta olevat lähiümbrusest partorgi kõrval ainuke, kes lugenud läbi Karl Marxi peateose „Kapital“. Teati sedagi, et HH-l keelati loenguid pidada Usuteaduse instituudis. Teatud mõttes esindas HH Tarvastu kihelkonna rahvale kõike seda, mis oli enne sõda n-ö Eesti „kuldajal“.
T. Kuusemaa foto aastast 1984.
Enamikule minu klassikaaslastele räägiti kodudes, et Eesti Vabariigi esimene riigikogu lõi maailmas ainulaadse põhiseaduse, mis kehtestas kõikidele riigis elavatele rahvastele kultuurautonoomia. Samuti kuidas Eesti külades ja linnades elasid õnnelikud ning karsked vabad kodanikud. Ka, et piirid olid avatud nii noortele kui ka vanadele. Seda aega idealiseeriti ja kindlalt seisis selles pildis kirik kui kultuuri ja hariduse kandja.
Ma ei tea kas õnneks või õnnetuseks olin agar suhtlema oma tuttava kirikuõpetajaga. Miski tõmbas magnetina tema poole. Vist juba 8. klassis teadsime, et kirikuõpetajat kutsuvad tema sõbrad taadiks.
Teist õpilasmaleva töösuve veetsime 1977. aastal kodukandi „Vambola“ rühmas. Elasime vanas Tarvastu köstrikoolis, kus organiseerisime endile kultuurilist silmaringi arendamist Tarvastu kirikus. Taat oli lahkesti nõus ja nii me siis kolmekümnekesi istusime punastes särkides pühapäevasel jumalateenistusel ja pärast seda n-ö leeritunnis, mida õpetaja meile lahkesti ja köitvalt pidas. Saime teada, kuis asjad tegelikult VABAS maailmas toimivad ja toimisid enne sõda!
Meie komandöriks oli Eero Järvekülg, kellest sai hiljem Viljandi Jakobsoni 1. Keskkooli direktor. Temagi arvas, et koolinoorte silmaring peab olema avar. Ei osanud siis aimata, et umbes kümne aasta pärast algab meie maal laulev revolutsioon, kus paljud kirikud saavad samasugusteks rahva kogunemiskohtadeks ja neis hakatakse kontserte, loenguid ja muid rahvast eneseteadlikkusele juhtivaid üritusi korraldama.
Ristimise ettevalmistus
Pärast tormilist malevasuve leidsin end taas Tarvastu koguduse pastoraadist. Sellel sügisesel päeval olid Haameritel külalised Leningradist. Mind tutvustati tõmmule kongus ninaga vibalikule mehele, kes olevat Venemaal tuntud kirjanik Vladimir Savitski. Koos temaga olid kaasas kaks sõbralikku sihvakat daami, kellest vanem kirjaniku abikaasa ja noorem tütar.
Mäletan selgesti, kuidas olin meeldivalt üllatunud, et mu keskkoolis vihat vene keele alused kulusid nüüd marjaks ära. Sain teada, et Vladimir on väga intelligentne, ent seejuures ilmavaatelt ateist. Kunagi ammu olevat ta olnud tõsiusklik kristlane, ent sovetiaja „Kurjad vaimud“ (vt F. Dostojevski „Sortsid“) olevat riisunud temalt usu Jumala õiglusesse. Seejuures tundus, et nad olid HH-ga jaganud ühist Gulagi „eluülikooli“ karmi saatust. Kusagil Kaug-Ida transiitlaagris nad sõbrunesid ja vennastusid. Kuid oma ateismi rõhutas Vladimir kuidagi kelmika ja iroonilise muigega, tema kirikukriitiline suhtumine ei välistanud suurt tundmatut, keda kutsutakse Saatuseks või Loojaks.
Taat oli silmnähtavalt minu seekordse saabumisese üle rõõmus ja teatas pidulikult oma plaanist mind ristida. Ehkki ma polnud otseselt tavapärastes leeritundides käinud, siis ometi arvukad vestlused ja arutlused Piibli, katekismuse, kirikukalendri ja kirikuloo üle olevat piisav ettevalmistus.
Leppisime kokku, et räägin kodus vanematele, mis teoksil. Läksingi koju ja teatasin, et täna õhtul saab minust Jumala laps, mind ristitakse. Isa ja ema tardusid soolasammasteks ja ütlesid, et mind ju ristiti Mustla kultuurimajas kümme aastat tagasi. Isa teatas otsustavalt ja lakooniliselt, et kui ma seda teen, siis ärgu ma koju enam tulgu, lõi mulle jalaga matsu tagumikku ja ütles: “Kao, kus kurat!”
Ristimine
Olin enne juhtunut lugenud Matteuse evangeeliumist lõiku pealkirjaga “Karm valik” (Mt 10,34-39) ja otsustasin raske südamega, aga kindlalt valida Jumala tee. Piibli tekst kõnetas mind sellel eluperioodil erilise selguse ja elavusega. See raamat andis mulle igaks päevaks juhiseid ja n-ö näpunäiteid. Jõudsin oma narmendavate ja väljaveninud teksadega ja põksuva südamega Tarvastu kiriku juurde enne sakramendi seadjaid.
Lõpuks tulid nemadki ratastega ja läksime kõrvalmajja kirikumehe käest võtit küsima. Sealt saime ka kopsiku koos puhta veega. Taat mängis orelit, pidas kõne ja ristis mind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Palvetasime koos altariaiale põlvitades ja tehtud see oligi. Vladimir kallistas mind ja ütles, et kuigi ta pole kristlane, on ta mu ristiisa ja ta palvetab mu eest. See ju ongi üks peamisi ristivanema tunnuseid.
Taat rõhutas oma kõnes Jumala kuningriiki ja manitses, et ma ei vaataks tagasi selja taha ja sirutuksin ettepoole. Kui teatasin, et isa viskas mu kodust välja, kutsus ta mind lahkesti enda juurde. Palusin, et saaksin veeta esimesed päevad kristlasena elades kirikus, niikaua kui Jumal annab selgust.
Elu kristlasena
See paistis taadile väga meeldivat ja ta juhatas mind käärkambri laepealsele pööningukambrisse, kus asus vana sohva mõne päevatekiga ja hunniku raamatutega, mis olid üksteise peale riita laotud. Põhiliselt olid need kuulsa Tarvastu õpetaja M. Jürmanni raamatukogusse kuulunud saksakeelsed väljaanded “Mitteilungen Liev- und Curländishe Generalkonsistoriums” ja samuti paksudesse köidetesse köidetud tsaariaegsed saksakeelsed missionilehed.
Ühes riidas olid taadi käsikirjalised tõlked, loengukonspektid ja kirjavahetus. Ööbisin seal nädala, korra päevas käisin pastoraadis söömas ja aitasin ka Harri abikaasat Maimut aiatöödes. Mäletan, et olin üsna rahul ja õnnelik. Ühel õhtul tuli isa mulle kirikusse järele ja oli kuidagi vaikne, sõbralik. Ütles, et aitab küll, tulgu ma julgesti koju, et nemad mulle mu valikutes vahele ei sega. Ja nad tõesti aitasid ja toetasid igati edaspidi mu tegemisi ka Tarvastu kiriku komandandina ja hiljemgi, kuni oma päevade lõpuni.
Samas ei saanud nad oma ainukesest lapsest palju uhkust tunda – pigem muret, piinlikkust ja meelehärmi, sest Mustlas vaadati viltu minusuguse „ullukese“ pääle.
Alustasin seal siis suure entusiasmiga isa trükimasinal Royal igasugu kristlike lendlehtede ja brožüüride trükkimisega. Meelde on jäänud David Yonggi Cho,David Wilkersoni, Dmitri Dudko, Sadhu Sundar Singh’i, dr Raymond Moody jpt artiklite paljundamine kopeerpaberiga pärgamendilaadsele õhukesele suitsupaberile 9-eksemplarise tiraažiga.
Foto aastast 1983 (Facebook)
Ei läinudki palju aega kui Viljandi KGB kutsus taadi välja ja palus uue „trükikoja“ tegevus lõpetada. Haamerid arvasid, et võiksin oma entusiasmi maandada Usuteaduse instituudis, kuhu nad mind lahkesti soovitasid. Enne andsid nad põhjaliku ülevaate eestiaegse Tartu ülikooli teoloogia distsipliinidest. See oluline informatsioon aitas mind aastaid üleüldse vastu pidada sellel ülipõneval, ent okkalisel teel. UI „veidrikud“ või „fanaatikud“ avardasid ja innustasid põhjalikumalt jätkama juba dr Uku Masingu rõhutet ja postuleerit Eesti teoloogia maastikule oma juurekeste pistmist.
Ristivanemate varjud
Siia võiksin loole punkti panna, ent naasen ristivanemate varjude juurde.
Olin oma tagasihoidliku mineviku ponnistused unustanud ja ei pidanud neid oluliseks fikseerida kuni kuulsin uue aastatuhande alguses inimeste lugusid, kuidas paljudes kristlikes kirikutes käituti inimestega pealiskaudselt ja formalistlikult just ristimistel ja muudelgi ametitalitustel. Väga legendaarsed ja mõjukad vaimulikud läksid 1990ndate alguses kaasa n-ö kristliku usubuumiga. Trükikojad ilmutasid erinevaid plakateid, näiteks küsimusega „Kas te olete JUBA ristitud?“.
Järjest sagedamini kuulen nüüd 2018. aastal, kuidas 20-25 aastat tagasi ei küsinud keegi 8-14aastaselt teismeliselt, kas ta soovib üldse ristimist. Ülikurvad ja dramaatilised on need noorukite läbielamised, kuidas nad nuttes, üksi ja salaja pesevad meres või saunas maha oma vanemate vägisi pealesurutud ristimist. Ei leitud aega ristimise sügavat sisu ja tähendust oma lastele selgitada. See oli moes ja väärikalt atraktiivne.
Eelnevat ma veel kuidagi suudan mõista, ent kui räägitakse, kuidas suurtes leerides kutsuti inimesi ka masslaulatusele, siis see juba ületab mõistmise piire. Päris ausalt – ma ei mõtle seda välja! Mõnikord ei saanud abielluja arugi, et teda laulatati kristlikku abiellu!?
Neid konkreetseid meenutusi jagavad väga soliidsed ja väärikad Eestimaa kaasteelised liiga sageli minuga just peiedel. Kas siit ei leia me tänase usulise leiguse, huvipuuduse ja kiriku liikmeskonna vähenemise põhjusi? See võib ka olla minu subjektiivne liialdus! Siiski anti see mulle teiega jagamiseks ja mõtteaineks. Vaimulike vastutus on suur, see on suur ka koguduse nõukogul, vanematel ja palvegruppidel.
Juhtus ka nii, et nõukogude kevadpäeval antud ilmalik „ristiisa“ oli tegelikult EELK koguduse hingekirjas ja nõustus osalemisega ilmalikus nõukogude rituaalis. On ka räägitud, et 1990ndate aastate algul said nendest ilmalikest vaderitest automaatselt kristlikud vaderid lastele, kes toona kirikutes päriselt ristiti. Seega vaderid igale parasjagu valitsevale võimule!
Ristivanemluse tähtsus
Ristivanematel on oluline roll kristlase vaimulikus kasvamises. Minul on olnud „õnne“ igat sorti vaderitega, kuid see ei pruugi juhtuda ju teistega! Oluline on – kas Sinu ristivanem oskab Sinu eest palvetada ja paluda ingleid sind kaitsma. Kui ise olen kellelegi vaderiks, siis ikka eestpalvetajaks, nõuandjaks ja vajadusel valmis võtma enesele vanema kohuseid.
Minu leeriisa HH ja ateistist ristimise tunnistaja pidasid ülioluliseks selge ja kaine peaga mõtlemist ja palvet. Kui need on olemas, siis kingitakse sullegi põnev ja õnnistusrohke elu, isegi kui sind tabavad katsumused, pettumused või kannatused.
Ristivanema nimetusel on nii suur vägi sees, et aegade keeristes selle kaaperdamine võib ikkagi olla abiks ja SUUNANÄITAJAKS inimlapsele, nagu see oli minule. Muidugi teeb ristivanemluse kristlik sisu ja mõte ikka oma tööd täielikult ja kandvalt, kui seda praktiseeritakse koos kogudusega.
Foto: 2017 HH 30. mälestuspäeva teenistuselt Tarvastu kirikus.
Kui aga selgub, et sa ei mäletagi enam oma ristivanema nime, siis tea, et ta on kindlasti koos Sinu kaitseingliga, kes näeb ja toetab sind ikka omamoodi sealtpoolt „jõge“!
Pea meeles oma ristivanemaid ja ristilapsi, sest nad aitavad kanda su risti, sageli rohkem veel, kui seda taibata suudame! Sügavaimas kurbuses ja masenduses maha pestud ristimine on samuti mõistetav, ent isegi see ei takista ligiolevaid inglitest vadereid hoolimast kui saadavad sulle armastuse valgust.
Peeter Parts, 57aastane EELK Kolga-Jaani koguduse kirikuõpetaja.
Kevad 2018
01
Materjalid
Ristivanemluse ehituskivid
